Kogukonnaaktivistide lood

Madise lugu

Nimi: Madis Vasser (EE)

Tegevusala: Kokkuvõtvalt on minu tegevusalaks energiapoliitika. Töötan selle kallal, kuidas toodame energiat, mis hoiab meie ühiskonda käimas ja mida see kõik meile keskkondlikust aspektist vaadatuna maksma läheb. Eestis sõltub meie tootmine fossilkütusest – põlevkivist, kust peaaegu 90% meie õhusaastest tuleb. Kuigi oleme arenenud digirahvus, siis põlevkivist energia tootmise lõpetamine on kaunis keeruline, kuna seda peetakse “traditsiooniks” ja “odavaks”. Kuid nimelt  sellesse sektorisse on koer maetud – just siia peab tähelepanu suunama, kui soovime panustada kliimamuutuste vähendamisse.

Miks sidusid end kogukonnaliikumisega?

2018. aasta algul olin õnnelik informaatikaõppur doktorantuuris, tegeledes teemadega nagu virtuaalreaalsus, neuroteadus ja uudistehnoloogiad üldisemalt. Siis aga soovitas hea sober mulle üht raamatut  pealkirjaga Techno-fix: Why Technology Won’t Save Us or the Environment. See teos raputas mind. Lugenud hiljem läbi veel paar keskkonnaalast teost oli minu jaoks selge, et probleemide eiramine ei kuulu minu valikute hulka. Hakkasin otsima mooduseid, kuidas panustada muutuste tegemisse suuremas plaanis. Mõistsin, et kui soovid olla uus äge tegija, siis valid võitlemiseks naabruskonna suurima kiusupunni – antud juhul siis Eesti põlevkivitööstuse. Niisiis, 2018.aasta novembri lõpuks, pärast suve, mis oli täis intensiivset teooriasse süvenemist ja erinevate energeetika konverentside väisamist, olin piisavalt pädev, et asuda Eesti Rohelise Liikumise energeetikaeksperdi ametikohale, kus alustasin tööd Euroopa Kliimaprojektiga, mis edendab tasakaalustatud arutelu meie energiapoliitika ümber.

Millised on peamised probleemid, millega pead oma töös silmitsi seisma?

‘It is not a question of good people and evil people – that would make the struggle much easier!’ – Alf Hornborg (Lund University), Degrowth Conference 2018. Probleem on kompleksne, võtab palju aega ning nõuab tõsist pingutamist, et lahenduseni jõuda. Paljud näevad võitlust energeetikasektoriga kui võitlust inimeste töökohtade, energiajulgeoleku ja kasumi vastiu– kuid see pole nii. Tegelikkuses on energiaettevõtted ka aktiivsed taastuvenergia tootmise võimaluste juurutamises. Seega meie eesmärk pole hävitada, vaid uuendada.  Üldsuse silmis on praegu aga peamiseks probleemiks jäätmed ning on parajaks väljakutseks lisaks nimetatule teha nähtavaks nähtamatu õhusaaste, mis tegelikult mõjutab meie elu isegi rohkem kui jäätmeprobleem. Lisaks poliitiline lobby, mis on inimesed ära hirmutanud ideega, et süsinikintensiivne majandus on ainus majandus ja kõik muu on feodalism. Kuid madala süsinikusisaldusega alternatiivid, mis soosivad jalgsi liikumist, puhtama õhu hingamist ja kütusevaba energeetika eest vähem maksmist, on tegelikult nii rahalisest kui ka tervise vaatevinklist kasumlikumad kui vana süsteem, mis ei suuda eal pakkuda taolist jätkusuutlikkust. Seega – asjaga tuleb tegeleda ja hakkama saada!  

Mis hoiab sind tegutsemas?

Tihtipeale mõtlen aktivismist kui eepilisest filmist. On võimujanus suurriik ja väike rühm mässajaid, kes võitlevad universumi nimel. Eesmärk on õilis, kuid teel on mitmeid tõsiseid takistusi. Mängus on siirad inimlikud tunded ja seotus millegi suuremaga kui sa ise. Sündmustik ei reeda lõpplahendust, sest seda pole veel kirjutatud.  Ette tuleb kindlasti kujutada ka head taustamuusikat ja teel kohatavaid ootamatusi! Ja lugu ei saa katkestada, sest siis ei saa kunagi teada, kuidas mõjus loo kulgemisele see, mida alguses ära suutsid teha ja saad vaid oletada, milliseks oleks kujunenud  lõpp, kui oleksid jätkanud.

Suhtun sellesse kõigesse ka teatava huumoriga ja panen ilmselt peatselt kokku stand-up etenduse. Sest kuidas on võimalik, et teadaolevalt kõige intelligentsem olend meie universumis saastab õhku, vett ja maad, millest ta ise 100% sõltub? Kuidas on inimestest saanud kardetud “kunstlik intelligents”, kes muudab KÕIK kirjaklambriks (meie puhul - rahaks). Kuidas on võimalik, et kõige mõistuspärasemad kliimateemalised seisukohavõtud tulevad 15-aastastelt koolitüdrukutelt, samas kui 60-aastased kiilaspäised mehed loobivad sõnu nagu eelteismelised? Peamiseks mõjuriks näib olevat raha, mis laseb korallrahu iPhone’i ja metsa New Yorki korraldatava lõbureisi vastu vahetada. See kõik peab olema üks suur nali, eks? Sellisena peaksime niisugust seisukohavõttu siis ka kohtlema ning liikuma jätkusuutlikumalt toimiva ühiskonna suunas.

Elu ise ei ole probleem – probleemiks on varaka elanikkonna elustiil. See  muutub ühel või teisel moel, seega tuleb valida juba eos ise oma seikluse kulg. Mida varem, seda parem – mis iganes selleks hetkeks keskkonnast alles on, see tänab sind.

-----------------------------------------

Name: Madis Vasser (EE)

Field of action/interest: In short: energy policy. I am working on how we produce the energy that keeps our society going and what it actually costs us in environmental terms. In Estonia, we are addicted to a fossil fuel called shale, with roughly 90% of our total emissions coming from that one sector. Even though Estonia is an advanced digital nation, stopping shale use is deemed difficult because it is our ‘tradition’ and it seems to be ‘cheap’. Yet, it is the most important sector we must transform to have any impact on the global climate ambition.

Why did you get involved in community activism?

In the beginning of 2018, I was a happy PhD student in informatics, dealing with topics like virtual reality, neuroscience, and new technologies in general. Then, a good friend of mine suggested a book to me. It was called Techno-fix: Why Technology Won’t Save Us or the Environment. That book shook me to the core. A few environmental books later, it was clear that ignoring the problem was simply no longer an option for me. So, I started to look for ways to contribute to a larger change in the system. As everybody knows, if you want to be the cool new kid, you go after the biggest bully on the block – in this case, the Estonian fossil fuel industry. So, by the end of November 2018, after a summer of intense reading and attending all possible energy conferences, I was deemed qualified enough to take on the role of advocacy expert in the Estonian Green Movement, working on a large European Climate Initiative project to foster a balanced discussion about our energy policy.

What are the main issues you have to deal with in your work?

‘It is not a question of good people and evil people – that would make the struggle much easier!’ – Alf Hornborg (Lund University), Degrowth Conference 2018. So, the struggle is complex, takes a long time, and is a hell of an effort to resolve. Many see the attack on fossil fuels wrongly as an attack to people’s jobs, energy security, and profits. But in reality, the same companies are usually also active in renewable energy production. So our aim is not to destroy, but to transform. However, the general public is distracted with trivial things and in public opinion, the most pressing environmental issue in Estonia is littering. So, it is a challenge to make people see the invisible fossil fuel sector that actually influences their lives way more. Another problem is that the fossil fuel lobby has spooked people into believing that the carbon-intensive way of life is the only way of life and anything else is feudalism. Yet, low-carbon alternatives that promote walking, breathing cleaner air, and paying less for your fuel-free energy are actually better outcomes financially and health-wise than what the old system can ever sustainably provide. So deal with it!

What keeps you going?

I often frame activism in terms of an epic movie. You have the power-hungry empire. You have the small group of rebels that fight for the universe. You have a good cause and many obstacles on the way there. You have real human emotions and a connection to something larger than yourself. You have the plot that keeps you guessing about the end, because it is not written yet. And do not forget the good soundtrack and memorable puns along the way! And you cannot stop the story halfway through, because then, you will never know how the things you did in the beginning turned out and would the ending have been different had you continued on (the answer is yes).

Basically, I take it all with a huge dose of laughter and will probably write a stand-up comedy routine about it soon. How come the smartest creature in the known universe pollutes the air, water, and earth it itself fully relies on? How come humans have become the feared ‘artificial intelligence’ that turns EVERYTHING into paperclips (or, in our case, into money)? How come the sanest voices in climate dialogue belong to 15-year-old schoolgirls, while 60-year-old bald men throw tantrums like preteens? The reason seems to be general purpose money, allowing to trade a coral reef for an iPhone, a forest for a trip to New York. This all must be a grand joke, right? We should then treat it as one and move on as a society to a more sustainable way of existing.

Life in general is not the problem; the lifestyle of the rich part of the world is the problem. That lifestyle will change one way or the other, so choose your own adventure. The sooner the better – whatever remains of the natural world will thank you.